Sinu ees on üks minu kõige- kõige erilisemaid pildistamisi ning oman tohutut au seda ka jagada. Täna on nii, et kopeerin kohe siia algusesse asjaosalise enda mõtted ja kommentaarid ning lõppu lisan enda tähelepanekud.
Ta kirjutab:
"Kes poleks noorena hullusi teinud? Roosade prillidega maailmavaade, helesiniste unistustega suhe, käe palumine ja pulmade planeerimine- nii kaunis noore naise elu. Pärast kolme kuud proua olemist tuli kiire otsus lahutada ja elada vaid endale. Ei soovinud kuhugi auku vajuda teise poole tegude tõttu ja õppisin tänulik olema igale õppetunnile. Elu on nagu seebikas. Rituaalina lahutus enda peoks keerata ja hüvasti jätta pulmakleidiga oli äärmiselt vabastav. Iga lõpp on millegi uue algus. Rohkem "mina ise" olemist ja läbi naeru tervenemist. Mitte iga naine ei koge abielu ja/või lahutust. Veel vähem räägitakse avalikult lahutusest kui normaalsest valikuvõimalusest kui asjad juba väga hapud. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus või kuidas see nüüd oligi. Soovitan endaga rahu teha ja läbi pildistamise teekonna jäädvustamine tõi välja justkui enda sisemise põlemise ja vabaks naiseks olemise rõõmu."
Ma vist ei oskaks rohkem samastuda. Võib- olla see ongi üks põhjustest, miks ta just minu selle sündmuse/rituaali/vabanemise jäädvustajaks valis. Mitte, et ma oleksin ise sama teekonda läbinud, aga pildistamiskäigu väljamõtlemise osas klappis meil koheselt, me olime nii ühel lainel ja mul on ausalt öeldes natuke keeruline seda kõike kirjeldada. Ma olen nii nõus, et elus tuleb liikuda vaid edasi, aina kõrgemale ja kaugemale, sest nagu mu enda emagi ütleb: "paigalseis ei vii edasi". Ammugi mitte minevikku kinnijäämine. Tema otsustas pärast teatud arv nutuseid päevi ja öid, et aitab. Nüüd aitab, endaga on tehtud rahu ning aeg liikuda edasi. Edasi parema mina ja tuleviku poole ning me ei tea vahel päris pikka aega, kuidas võivad mingisugused keerukamad eluetapid meid helgematele radadele juhtida. Sestap võitsimegi ette ühe pildistamise, mille tulemus oli tõeline vabanemine. Minule tundus nii, tema kinnitas seda.
Ma olen pildistanud paar minutit tagasi sündinud beebisid, olnud inimeste juures, kes on mõne hetke pärast siit ilmast lahkunud, jäädvustanud matuseid... Aga seekordne aeg oli hoopis midagi teistmoodi. Midagi, mis nõudis täpset planeerimist ja samaaegselt hetkesolemist ning olukorra tunnetamist. Taustaks põksuv süda, ärev meel ning kaine mõistus, et miskit tähtsat meelest ei läheks. Täielik sasipundar. Ma ei kujuta ette, mida mu armas pildistatav veel tundma pidi. Aga me saime hakkama! See oli meile mõlemale midagi täiesti esmakordset ja ainulaadset, aga me saime hakkama. Nii palju mõtteid, tundeid, emotsioone. Jah, me pole sündinud püromaanid ning konkreetselt kleidi süütamine pildile ei jäänud, aga mis sellest! Kleit põles loetud sekunditega ja sain püüda vaid paar kaadrit, aga mis sellest! Tähtis on tervik, tähtis on õige tunne, tähtis on, et eesmärk sai täidetud.
Tõeline vabanemine. Ehe ja päris. Otse südamest.
Aitäh..
- sisesta südame emotikon-
P.
